... ja tulemuseks on nähtavasti see, et ma pole üldse teiega juttu rääkinud jälle. Olen veel siin veidikene aega. Tagasituleku asjus on segased emotsioonid. Ma pole mingit erilist koduigatsust siin olles tundnud. Ilmselt selle pärast, et ma tean, et asjal on tähtaeg ja ma tean, millal tulen tagasi koju. Aga tagurpidikoduigatsus on tekkimas - siia sellesse olukorda ma enam tagasi ei saa ja kõik need võimalused, mida ma pole siin olles kasutanud, kipuvad natukene kummitama. Eelmises postituses kõlasid sarnased teemad. Ja eks nad on aktuaalsed veel mõnda aega. Praegu olen osade mõtetega siinsete tegemiste ja inimeste juures ning osade mõtetega juba tagasi kodus. Kummaline. Ma muidugi pole kunagi väga osav olnud mingite selliste, ütleme, kogemuste juurest äraminekuga. Iga koht, kus ma olen nt töötanud vähem või kauem, on mulle väga korda läinud ja ükski äraminek pole minu jaoks olnud lihtne. Ja ma ei taha öelda, et see kuidagi halb oleks otseselt, aga eks see teeb mõnikord natuke selliseks sentimentaalseks mu olemise vahepeal. Okei, aga enne kui tulekuks läheb, räägin ikka oma siinsetest olemisest ja tegemistest.
