Äraolek, koduigatsus, õppetunnid ja muud mõtted

Mõtlesin, et olen ka popp ja noortepärane ja küsin Facebookis, mida rahvas lugeda tahab ja siis on kätemeri ja kommentaaride järjekord, reporterid ukse taga ja telefon punane. Aga ma ikka nii popp ei ole, tuleb välja. Mitte et sellest mul kahju oleks. Aga väike lisamotivatsioon ei tee paha sedaenam, et ma just järjepidevusega ei hiilga. Niisiis üks inimene jagas oma mõtteid:

Kui inimene lõikab oma juured läbi [kas või ajutiselt, viibides teises kultuuriruumis], siis oleks põnev lugeda kultuuri-fenomenide tõlgendusi; ja ka sinu enda hingesügavustest kerkinud elutunnetust... sest need on miskid, mis kipuvad just siis esile kerkima, kui oled end kaotanud, mis on eeltingimuseks inimese tundmaõppimiseks sinus eneses. - just kui vaataks kõrvalt, iseennast ja suhteid maailmaga.

Aitäh sulle, et sa kirjutasid täpselt seda, mida sa kirjutasid ja täpselt niimoodi! Kõik see, mis sa välja tõid, on midagi, millele mõtlen iga päev ning püüan nüüd neid mõtteid veidi siin ka jagada.

Sächsische Schweiz. Aeg iseendale ja loodusele.

Kaval või mis? Panen postituse pealkirjaks midagi saksakeelset, äkki siis keegi arvab, et ma oskan midagi, hehee! Sain ükspäev komplimendi häälduse eest, aga minu siinne igapäevane suhtlus toimub endiselt inglise keeles enamasti. Aga ega ma alla ei anna, keelekursus kestab edasi ja tasapisi ikka nokitsen. Aga ... Olen teid siin jälle hooletusse jätnud. Seekord tahan näidata osakest sellest vaimustavast kohast, mis on Saksimaa Šveits, mida eelmises postituses põgusalt mainisin. Ärkasin mina siis ühel novembrihommikul vara, ilm oli ilus, tuju hea, päev vaba ning võtsingi ette järjekordse rongisõidu Dresdenisse. Rongisõidud on muide mu üks lemmikuid siinse vaba aja veetmise viise. Vaba aja mõiste on küll selline suhteline sealjuures, aga kui väljas veel pime pole ja parasjagu tööde-õpingute tähtaeg kukil ei kükita, siis suurima heameelega kulgen mööda rööpaid ja vaatan, kuidas tuhisen mööda küngastest ja orgudest, küladest ja linnadest.