Kui Liis pärast talvevaheaega kooli jõudis, oli TLÜ-s eksamisessioon juba alanud...

... ja tulemuseks on nähtavasti see, et ma pole üldse teiega juttu rääkinud jälle. Olen veel siin veidikene aega. Tagasituleku asjus on segased emotsioonid. Ma pole mingit erilist koduigatsust siin olles tundnud. Ilmselt selle pärast, et ma tean, et asjal on tähtaeg ja ma tean, millal tulen tagasi koju. Aga tagurpidikoduigatsus on tekkimas - siia sellesse olukorda ma enam tagasi ei saa ja kõik need võimalused, mida ma pole siin olles kasutanud, kipuvad natukene kummitama. Eelmises postituses kõlasid sarnased teemad. Ja eks nad on aktuaalsed veel mõnda aega. Praegu olen osade mõtetega siinsete tegemiste ja inimeste juures ning osade mõtetega juba tagasi kodus. Kummaline. Ma muidugi pole kunagi väga osav olnud mingite selliste, ütleme, kogemuste juurest äraminekuga. Iga koht, kus ma olen nt töötanud vähem või kauem, on mulle väga korda läinud ja ükski äraminek pole minu jaoks olnud lihtne. Ja ma ei taha öelda, et see kuidagi halb oleks otseselt, aga eks see teeb mõnikord natuke selliseks sentimentaalseks mu olemise vahepeal. Okei, aga enne kui tulekuks läheb, räägin ikka oma siinsetest olemisest ja tegemistest.

Vahepeal õnnestus edukalt sooritada üks TLÜ-s eelmisel sügisel tegemata jäänud kursus - humanitaarteaduste metodoloogia. Ja mis ma oskan veel tahta, sain "A" ning olen täitsa uhke enda üle! See oli tõesti päris palju tööd. Kuid eelmisel sügisel ei osanud ma neid teemasid näha sellise nurga alt, mis võib-olla aitas mul just nüüd, küll teisel katsel, kuid siiski positiivse tulemuseni jõuda. Ja üleüldse olen suuresti kooli- ja töölainel. Selle semestri menüüs on lisaks eelnevale ka nüüdseks sooritatud erialapraktika, neli TUC kursust, üks saksa keele kursus, jätkuvalt töös olev magistritöö, milles tuleb vastuste asemel ainult küsimusi juurde. Lisaks koolitöödele on õnnestunud tegeleda veidi ka mõne kaugtööga. Kooli ja töö kõrvale olen üritanud sobitada ka loomingut. Vahepeal ikka kirjutan sahtlisse mõne luuletuse, mõni jõuab mu Omaloomise lehele ka. Detsembris tuli idee teha väike luulekalender, mille abil õnnestus kokku koguda (pärast trüki- ja postikulusid) lennupilet! :) Selle eest olen tänulik kümnele armsale sõbrale! Luulekalender saigi paberile ning mul on selle üle nii hea meel, et esimest korda said mõned minu kirjutised kellegi lauale. Ühel ilusal päeval tuleb ka päris omaenda luulekogu. Lugejaid mul eriti küll pole, aga kusagilt peab ju alustama, eksole. Üks teine kirjutamisteemaline väike unistus on lasteraamat. Suvel või juba enne seda, ei mäletagi täpselt, sai idee alguse, mis nüüd tasapisi, aeg-ajalt kirja saab jupikaupa. Selle loo valmimine sai minu uusaastalubaduseks. Kui on huvi, siis semestri lõpus kirjutan ehk sellest ka, mida ma täpselt neil kursustel siin õpin ning üleüldse koolist, õpingutest. Enda tudengielu illustreerin sellise pildiga. Olen oma raamatukogumuljetustega Instagrami jälgijaid juba kostitanud, aga näitan siin uuesti, sest siinne raamatukogu on üks mu lemmikuid kohti lihtsalt (ja avatud südaööni!) Ja kui mu vahepeal täitsa õnnestunud hommikuinimese rõõmude nautimisest praegusel ajal midagi välja ei tule, siis samahästi võin neid unetuid tunde veeta produktiivselt, rahus ja vaikuses.

Ja kuna muu, mis õppimise ja töö vahepeale on jäänud, on olnud üsna süsteemitu, siis miks mitte jagada oma süsteemituid toredaid väikseid momente, mida olen oma telefonimärkmikusse kogunud. Neid üles kirjutades sain aru, et mul on mingid teatud kategooriad, millest ma pidevalt märkmeid teen... Üks neist on kindlasti rongisõit. Mõned ajad tagasi näiteks sõitsin kuskile, vaatasin niisama aknast välja ja ei viitsinud isegi muusikat kuulata, ning rõõmsaks tegi kõrvalkabiinist kellegi väga nakatavat naeru kuulda. Tore, kui inimesel on rõõmu ja nalja! Üleüldse mulle miskipärast meeldib see omamoodi vana jurakas Leipzigi rong. Enamik on uued rongid, sarnased meie Porganditega. Aga see kolisev ja peatusesse saabudes valusalt vilisevate piduritega kolakas, midagi selles on. Mingit ajalugu, mingeid lugusid...

Ühel päeval paistis nii soe päike rongiaknasse, et põsed lausa õhetasid natuke ning oli tore vaadata, kuidas päike peegeldas rongiakendelt maha selliseid kiirelt möödatuhisevaid valguse laike. Kuidagi väga kevadine tunne valdas mind sel hetkel. Samal päikselisel sõidul möödusin suurest lagendikust või põllust, millest läks üle pikk käänuline tee, mis oli ääristatud noorte puudega ning seal, keset eimiskit (ühtegi maja ma silmapiiril ei läinud) jalutas üks inimene üksinda. Sellest mul pilti pole, aga jõulude ajal nägi Leipzigi rongijaam välja selline oma uhke lühtriga:

Nii palju toredaid momente on seoses liiklemisega, sest ilmselgelt kasutan ühistransporti või jalamootorit siin piisavalt palju, et sattuda selliste lahedate momentide peale, mil näiteks bussijuht parasjagu oli sunnitud mingi takistuse taga ootama, oli peatusest juba välja pööranud, kuid lasi seistes siiski mõned reisijad veel bussi peale. Tore on ka seda näha, kuidas bussijuhid jälgivad, et reisijad istuma saavad - eriti just vanemad inimesed, ning alles siis sõidab peatusest välja. See on ka tore, et mõnes bussis näevad põrandad välja nagu ilus tume puitparkett. Ühel päeval käisin pikal jalutuskäigul ja ühel väga tihedal ringristmikul, kus ei olnud ülekäigurada, peatus auto ja juht viipas mulle, et ma läheksin üle. Ühel päeval üsna tipptunnil seisime bussiga autorivi taga, kui fooris oli punane tuli, ning bussijuht lasi ühe auto vahele, mis kõrvalteelt väljasõiduvõimalust ootas.

Käisin tehnikatarvete poes, otsisin vist jõulutulesid, et olemist toas hubasemaks teha. Otsides ja riiulite vahel uidates peatusin ühe raadio juures ja laulsin vaikselt kaasa imeilusale laulule "Fields of Gold". Nii ilus laul, et ma lihtsalt pidin oma otsingutes väikse pausi tegema, et seda kuulata. Ja jõulutuled leidsin ka. Need on siiamaani üleval, sest niimoodi on palju armsam tuba :)

Ühikaelutoredused: Tunnen häälest ära, kumb lift tuleb. Ja kui liftis olija või liftist väljuja ei ütle "Hey!" või "Tschüß!" siis ta suure tõenäosusega ei ole sakslane või pole siin piisavalt kaua veel olnud. Siin ütlevad täiesti võõrad inimesed tänaval ka rõõmsasti tere :)
Ja siin on üks selline kindel koht, kuhu elanikud jätavad asju, mida neil enam vaja ei ole, kui nad nt välja kolivad. Täna sain sealt saksa keele õpiku! Pole paha. Neljapäeval on saksa keele A1 eksam.

Hää küll. Kallid-paid ja järgmise postituseni!

L.