Eestis näitab Google Maps ilusti ära, millisest peatusest pean kuhu minema ja millise transpordivahendiga. Teoreetiliselt peaks see toimima ka siin, aga isegi pärast Google Maps-i uuendamist mul seda privileegi ei ole miskipärast. Kui keegi targem oskab öelda, mida ma tegema pean, et see imeline funktsioon tööle saada, antagu aga teada.
See väike sinine nooleke GPS-is keerles. Lihtsalt ühe koha peal keerutas sinna-tänna. Tegin sellest lausa video, sest see oli nii halenaljakas mu jaoks sel hetkel. Aga ma ei vaevu seda praegu üles otsima, sest see oli nii totakas.
Minu pokkerinägu ei ole kunagi olnud väga usutav. Kui ma olen rõõmus, siis seda on näha. Kui mulle miski ei meeldi, siis ka seda on näha, kui ma just väga ei ürita jätta teist muljet. Aga kui olen tükk aega kuskil tee ääres vahtinud oma telefoni, vaadanud ümberringi ja kohalike jaoks võõras keeles midagi omaette pomisenud, siis ülimalt positiivne on see, et mitmeid ja mitmeid kordi on tulnud keegi juurde ja küsinud, et kas saab mind kuidagi aidata või mida ma otsin? See on tõesti tore. Mis sest, et mitmel neist kordadest on juhatatud valesse suunda :D Aga see selleks, ikkagi on mul hea meel, et märgatakse ja püütakse aidata! Vielen Dank!
Lühidalt öeldes, see esimene nädal seiklemisi on õige mitu närvi ära söönud ja mõne halli karva pähe juurde kasvatanud. Neid asjatoimetusi on alguses päris palju. Alguses üritasin tublisti teha omale detailseid plaane, kust kuhu pean minema, kuidas saan kohale, mis kell pean kusagilt hakkama liikuma järgmisse kohta ja siis hommikul astusin rõõmsalt uksest välja, et minna ja olla hästi produktiivne, jess! Aga millega ma ei osanud arvestada, on see, et kui kaua aega mingite asjadega võib minna. Näiteks ülikooli International Office ukse taga septembri kuukaarti oodates läks kokku umbes kolmveerand tundi. Haigekassast oma tervisekindlustuse tõendi saamisega läks viis minutit. Ülikooli õpilase staatuse registreerimise jaoks ootasin kõigepealt vale ukse taga ja siis ootasin veel omakorda õige ukse taga. Siis pidin aga minema mainitud haigekassa tõendi järgi (sest et kaasas olnud ja kehtivast lihtsalt koopiat teha ... no milleks ... ). Aga ütlen ausalt, et need olid minu oma tähelepanematuse vead. Tegelikult on koolist saadud checklist pandud vajalike toimingutega ka sellesse järjekorda, millises nendega peaks tegelema.
Kuid näiteks internetiühenduse saamisega seotud vajalikud toimingud tulid mulle küll üllatusena. See, mu sõbrad, on üsna omaette ooper. Üks asi, millest ma varem ei teadnud, oli see, et mul on vaja oma kaablit, et internet ühika seina seest ilusti kätte saada. Kujutad sa ette, internet ei olegi õhus! :D Ja kui ma wifi ühenduse luksust ühikas nautida soovin, on vaja ka ruuter hankida. Oleks ma seda varem teadnud, oleks ma kodust saanud kõik vajaliku kaasa võtta. Nii et hea teada - kaabel kaasa! Lisaks sellele oli vaja selle internetiühenduse saamiseks käia ülikoolis omaette IT-keskuses. See nägi välja nii, et läksin õigesse majja, vaatasin seinal kaarti, et kus ruum on. Läksin trepist alla, nagu juhendatud. Ja seal oli - mitte midagi! Leidsin siis kellegi, kes aitas mul õige koha üles leida, ja see oli läbi hoovi, läbi parkla, kuskil hoone hoopis teises osas. Seal õnneks saime inglise keelt natuke rääkiva prouaga tööle mu telefonis ülikooli wifi (mida saab kasutada vaid kooli territooriumil, mitte ühikas). Siis sain taaskord 3-4 paberit, flaierit ja brošüüri, milles olid omakorda juhendid, mida edasi teha vaja ning info, et "kui need ja need asjad ära teha, siis max kahe päeva jooksul on internet olemas." Selle peale ma natuke naersin seal laua taga ausalt öeldes. P.S. üks korealane ütles, et Eesti on neil seal tuntud oma silmapaistva IT poolest. You don't say! Niimoodi, siis oli vaja registreerida end paaril veebisaidil, kus oli vaja saadud dokumentide alusel tõendada oma õigust seda internetti taotleda (mille tarbeks on vaja, kujutad sa ette, internetti!). Õnneks mul on mobiilne internet alati käepärast. Nii et jällegi hea teada - vaata üle oma telefonipakett, et mitte hätta jääda või mingit vahvat arvet saada. Siis oli vaja häkkida natuke arvutis, leida üles igasugused huvitavad koodid ja aadressid. Ja siis oli vaja oodata veel kuni kaks päeva. Õnneks läks vaid üks päev aega kuni keegi koolist kontrollis asjad üle ja andis ligipääsu internetile. Kuid siiski mul ei õnnestunud kuidagi online'i saada. Veel natuke häkkimist selgitas välja, et siiski olin sisestanud kuskile mingid valed numbrid ja kui lõpuks leidsin õiged üles, läks vaid tunnike ja hurraa - ma olen online!
Kõikide nende asjatoimetustega seoses on harjumatu ka see, et erinevad ametiasutused ja kontorid on avatud kummalistel aegadel. Eri päevadel eri kellaaegadel, osad neist mõni tund hommikul, osad pärastlõunal ning osad neist kellaaegadest kattusid keelekursuse aegadega. Mul vedas, et keelekursuse esimesel päeval sain pärast tutvustavat infot varem minema ning sain päris mitu asja korda aetud. Hää küll, asjaajamised peaaegu aetud. Pean uuel nädalal siiski asjaolude sunnil hankima endale kohaliku pangakonto. Loodetavasti kulgeb see protsess ilma erilise peavaluta. Vähemalt oma ekslemiste käigus olen huvipakkuva panga juba kogemata üles leidnud, nii et tean, kuhu minna! :D
Lubasin küll eelmises postituses näidata oma ühikatuba ka, kuid lükkan selle siiski edasi, sest mul on ikka veel missioon leida kardin! Ja no mine hulluks, ei leia mitte kuskilt! Uuel nädalal panen oma googeldamismootorid tööle ja otsin selle kardina üles! Ja kui küsid, et mis mõttes ei leia mitte kuskilt kardinat, siis täpselt nii ongi - kesklinnas mitte üheski kodutarvete poes ega mõnes kaugemas kaubanduskeskuses (kus on absoluutselt kõike muud) ei ole kardinaid, tee mis tahad. Nii et selline minimissioonike mul siin. Stay tuned!
Ühikaelu kohapealt veel niipalju, et õnneks sain ülikooli Material Office-st laenutada päris palju tarvilikke asju. Mul on nüüd lisaks enda ostetud (sest reedel ei olnud Material Office lahti) padjale ja fliistekile ka "päris" tekk ja hiigelsuur padi (ma ei tea, mis värk nende suurte patjadega siin on, aga täitsa meeldib), väike veekeedukann ja röster (jess!!!). Ahnitsesin ikka mõnuga. Veel krabasin endale mõned köögitarvikud, kuid asjad on olnud muidugi varem kasutuses ning juba tahan tagastada panni, sest muidu on see üsna varsti ribadeks. Juba praegu oleks aeg sellel pannil pensionile minna. Kui veidi viriseda, siis see interneti teema ja asjade laenutamise info oleks võinud olla ühiselamu teabematerjalides samuti kirjas (kui juba seal olla, siis see ringhäälingutasu võiks ka olla ära märgitud). Aga igal juhul suurepärane, et koolil on selline väike ladu, kust välistudengid saavad laenutada selliseid asju, mida kohapealt ostma hakata oleks lihtsalt liiga kulukas. Ja jällegi, ei hakka ju kodust panni ja röstrit vedama kohvriga teise riiki kaasa ...
Niisiis kui välja arvata väsinud pann, on köögieluga nüüdseks enamvähem korras. Teen meeleldi sooja toitu ning võtan keelekursusele minnes süüa ja snäkke kodust kaasa. Kuskil väljas söömas käinud ma siiamaani ei ole. Umbes teisel korral, kui süüa tegin, juhtus selline tore lugu, et pliit otsustas ühel hetkel mingi lühise tekitada ja lõi korgi välja. Võttis hetkeks täitsa nõutuks. Õnneks on kilbikapp mul siinsamas toas ning sain köögis elektri ruttu tagasi ning rohkem sellist üllatust juhtunud ei ole. Teine üllatus mu köögis oli üks ootamatu külaline. Olen tuba tuulutades nüüd palju valvsam, sest et mulle tuli külla vaablane! Ma kuulasin muusikat, kõrvaklapid peas, tükk aega ei olnud mul aimugi oma uuest toakaaslasest. Kahjuks on vaablased sellised tegelased, kellega ma ei soovi lähemalt kindlasti mitte sõbruneda. Järgmisel õhtul nägin veel üht koridoris patrullimas. Läksin ringiga tookord, sest ta lendas täpselt ukse juures ... Tundub, et neil on ka plaan ülikooli astuda. Ei tea, mis õppekavale küll ... Aga õnneks on ka hoopis toredam tegelane meil siin hoovi peal - väikene siilike! :) Seltskonda on meil siin mitmesugust.
Ilmajuttu ka! Siin oli paar päeva väga ilus ilm! Sooja oli lausa 28 kraadi ja nii mõnus oli jalutada sügiselõhnalisel tänaval, lehed jalge all krabisemas ja päike nägu soojendamas! :)
Ma ei saa ikka üle ega ümber oma linna peal matkamisest! Omaette naljakas orienteerumine oli reedel kohaliku bouldering keskuse otsimine. P.S. mul pole mitu aastat nii pikki küüsi olnud, nii et nende maha lõikamine oli selline sündmus, et pidin lausa pilti tegema!
Anywho, tuli välja, et ronimiskeskus oli mõned kuud tagasi kolinud uude kohta. Aadress on teoreetiliselt sama, mida ma otsisin GPS-i abil, kuid tegelikkuses asus koht veidike alla kilomeetri kaugusel kõrvaltänavas. Esialgu olingi õigesse kohta teel, kuid avastades, et GPS-i väitel olin jõudnud kohale, aga kaardi peal oli see tore punane sihtkoha märgike ikkagi kaugemal, ringi vaadates mingit logo ega suunaviita kusagil ei olnud, mida ma eeldasin leidvat, siis veidi enne õiget kohta pöörasin teel tagasi, sest jõudsin mingi autoromula väravateni ja eespool ei tõotanud ka midagi ronimiskeskuse laadset paistvat. Läksin siis tagasi "õigele" tänavale, leidsin üles õige numbriga maja. Olin küll skeptiline, kuid mingi Escape Room laadne asutus seal toimetas, mingi spordiklubi oli kusagil seal, mõned inimesed liikusid, nii et otsustasin luurele minna. Siin väike illustreering sellest, kuidas mu lootus õiget kohta leida juba taastuma hakkas:
Lukus mis lukus! Sel hetkel ma kahjuks ka ei teadnud, et nad kolinud olid. Niisiis pärast veel väikest orienteerumist mingites imelikes nurgatagustes selle väidetava ärihoone sisehoovides, helistasin ronimiskeskusesse, tundes end selleks ajaks juba üsna rumalana, kuid õnneks töötaja ütles, et ma pole üldse mitte esimene, kes sama jutuga helistab, ning aitas mu õigele teele. Tagasi õigele teele siis, nagu välja tuli, kuid kust ma kahjuks tagasi pöördusin, sest ei tahtnud romulasse ronima minna :D Aga lõpuks jõudsin õigesse kohta!
Oi mis rõõm oli lõpuks olla kohal! Ronimiskatsed jäid küll üsna lahjaks, sest pole ammu turninud. Kuid sellegipoolest oli ära tulles tuju laes ja süda rahul! Laupäeval avastasin linna väikse jooksutiiruga, homme on kavas ühika kandis mõnd tänavat jooksu seltsis uudistada. Siis on varsti päris mitu marsruuti varnast võtta, jee!
Ma selleks korraks tõmban otsad kokku. Olen siin veedetud aja jooksul palju linna peal uitamas käinud lisaks asjatoimetustele ka täitsa niisama. Siin väike pilt ühest neist uitamistest :) See on Theaterplatz, kus asuvad 1909. aastal asutatud kunstimuuseum, samast ajast pärit ooperimaja, 1888. aastal valminud kirik ja 1929. aastast pärit Hotel Chemnitzer Hof. Väga suur osa linnast jäi sõjale jalgu nii et väga palju vana arhitektuuri alles ei ole. See plats on selline omamoodi võluv vaatepilt. Plats oli tol päeval nii inimtühi, et lausa kummaline oli sealt üle jalutada.
Järgmise muljetamiseni! Järgmine kord loodetavasti naasen kardinaga ning rohkema enesekindlusega saksa keele osas! Aga kursus kestab ning motivatsioon on hea! Bis bald!
L.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar