Dresden, sidrunijäätis ja tänavamuusikud

Aloha!

Seekord muljetan pisut meie keelekursuse grupi päevareisist Dresdenisse, Saksimaa liidumaa pealinna. Dresden on Saksamaa neljas suurim linn. Meie külastasime aga pisikest osa sellest ja käisime vanalinnas, kus giid tutvustas peamisi vaatamisväärsusi, rääkis ajaloost ja jagas heldelt soovitusi, mida veel külastada. Ilm oli võrratu - kerge tuuleke, päike ja 29 kraadi sooja, nii et väga mõnus päev linnaekskursiooniks! Dresden asub Tšehhi piiri lähedal ning sealt kulgeb läbi Elbe jõgi, mille ääres veetsin oma vabad tunnid pärast giidi ekskursiooni. Dresdeni ajalugu ulatub aastasse 1206. Sajandite jooksul kujunes linnast üks Euroopa staare oma kultuuri, majanduse ja tööstuse arenguga. Kui tunned, et sobiks taustaks veidi meeleolumuusikat, siis siin jupike loomingut Richard Wagnerilt, kelle lapsepõlv ja muusikaline läbimurre on jätnud Dresdenisse omad jäljed. Video taustaks oleval pildil on muinasjutuline loss Neuschwanstein, mille nimi tuleb Wagneri ooperi ühest karakterist nimega Luigerüütel (Neu-uus, Schwan-luik, Stein-kivi). Lossi ehitas Baierimaa kuningas Ludwig II. Lossi teatakse ka muinasjutulossi nime all (pole ka ime). See ehitati Wagneri auks ning paljud ruumid on kujundatud tema muusikast inspireerituna. Loss inspireeris ka Walt Disney't. Kujutaks ette küll selles lossis Tuhkatriinu ja Uinuva kaunitari lugu, või mis?

Semperoper ooperimaja ehib Elbe jõe kaldal vanalinnas kaunist teatriplatsi. Härra Gottfried Semper oli arhitekt, kelle meistriteos see maja on. Ma ei mäleta, kui palju täpselt, aga seal töötab väga mitusada inimest. Semperoper on läbi aegade ja ka täna võõrustajaks olulistele maailmaesiettekannetele, sh "omal ajal" Straussi ja Wagneri loomingule. Igatahes väga väärikas ja ilus.

Zwingeri lossid ja aiad moodustavad jällegi omamoodi muinasjutumaa. Kunagi kihas neis aedades uhke õukonnaelu. Kunstikollektsioone, mille koduks lossid on, me vaatama ei läinud, kuid kindlasti tasub võtta eesmärgiks.

Fürstenzug on selline unikaalne seinamaal, mis imekombel suuremas osas jäi Teise maailmasõja hävitustööde käigus terveks. Kahjustatud osa taastati (nagu ka väga suur osa linna teistest vaatamisväärsustest). Seina ehib pikk paan, millel on kujutatud läbi ajaloo kõik Saksimaa valitsejad. Maal koosneb 23 tuhandest Meißeni linnast pärit kurikuulsast portselanist tehtud plaadist ja selle kokkupanekuks läks kolm aastat. Vaat mis kvaliteet! Natuke humoorikas lausa mõelda, et tänapäeval on lärakas värvi paberil ka kunst, rääkimata muudest üllitistest.

Blessed are the peacemakers.

Alles 2005. aastal taasavati Teises maailmasõjas täiesti maatasa tehtud Jumalaema kirik (Frauenkirche). Pikaks ajaks jäigi kirik varemeteks. 90ndate alguses alustati selle kaunitari elluäratamist ja seda tehti annetuste toel. Giid rääkis meile, et need tumedad kivid on osa vanast hoonest, seetõttu ta selline täpiline välja paistab ning sealsamas kiriku kõrval on mälestusmärgiks ka osake vanast kellatornist. Samuti teadis giid rääkida, kuidas pärast saatuslikku õhurünnakut kirik veel püsis. Kuid meeletute tulekahjustuste toel mõne aja jooksul andis kivi alla. Ja siis keegi linnaelanikest järsku olevat kuulnud, kuidas üle linna kostis raksatus ja see tuhandeaastase ajalooga kirik varises kokku. See pani mõtlema. See ja paljud teised linnad, hooned, elud ja ajalood, mis ulatuvad väga väga kaugesse aega, kaugemale kui me suudame ettegi kujutada. Ja siis veidi enne maailmasõja lõppu hävitati kogu see ajalugu kahe ööga. Kõik. Natuke mõttematerjali. Kuid siin ta nüüd siis on. Ajab oma rida ja seisab uhkelt ja ilusalt.

Pärast linnaekskursiooni oli mul juba siht silme eest - tahtsin minna Elbe kaldale parkidesse uitama ning tahtsin jalutada üle silla, kus asus see allolev ilus vaatepilt. Ma ausalt öeldes ei tea, mis hoone see on. Aga see näeb minu arvates suurepärane välja seal jõe kaldal, taustal sild ja kaugemal udune sinetav mägine maastik. 

"Ein Zitroneneis, bitte!"
Kui sidrunijäätis on hea, siis on kõik muu ka hea!

Tänavamuusikud Dresdenis on omaette klass! Ekskursiooni alguses oli võimalus nautida meisterlikku klarnetimuusikat (neiu müüs ka CD-sid, ilmselgelt). Hiljem kuulasin tükk aega ühel vanalinna väiksel tänaval akordionimängijat, kes mängis lihtsalt nii-nii ilusti! Võtsin lihtsalt aja maha ja nautisin muusikat ja seda, kuidas ta mängis, kuidas ta elas muusikale kaasa ja hingas sellega samas rütmis. Ilus, lihtsalt ilus. Ja siis, kui oli aeg minna tagasi kohtumispaika, et hakata tagasi Chemnitzi poole sõitma, oli ilmunud tänavale selline härra. Klaveriga!

Hää küll, selleks korraks kõik. Mul on palju mõtteid, millest tahaksin edaspidi kirjutada. Igasugused ideed on ka muidugi teretulnud! Ma oma navigeerimiskatastroofidest ja bürokraatiast ka iga kord ei taha pajatada. Ja pealegi, alguse asjad, mis seal ikka :)

(P.S. Deutsche Bahn app saved the day! Ma ei tea, miks ma sellest varem ei teadnud midagi.)

P.P.S. Kuidas teile blogi värskem väljanägemine meeldib? Loodetavasti on vähe mõnusam silmadele ja lihtsam lugeda. Natuke tahan veel nokitseda, kuid üldpilt loodetavasti sümpaatsem kui ennist.

Ilusat nädala jätku teile, armsad! Sall kaela, müts pähe, siin on juba päris külm! Sügise terviseks vist selle hooaja viimane päike-paistab-silma-pilt Dresdenist.

Bis bald!