Järjepidevus 500 palun! Üle kuu aja pole kirjutanud - mida ma siin ometi teen?

Keegi pole minu käest tegelikult niimoodi küsinud, ma ise aga küll. Niipalju siis plaanist iganädalaselt siinsetest tegemistest muljetada. Kuid mis seal ikka, ronime tagasi sadulasse ja hakkame aga minema! Kuhu ma jäingi ...

Pärast imeilusat Dresdeni külastust jätkus septembri mõnus rütm - päikselised päevad, soe sügis, kirju loodus, keelekursus.  Täpselt nädalake pärast Dresdenit külastasime keelekursuse seltskonnaga Leipzigi. Minek oli taaskord ebatavaline. Raudteel tehti hooldustöid, mistõttu Chemnitzist sõitsime osa maad rongiga ning siis oli vaja bussiga sõita u 20 km kesklinna. Kuid busside planeerimisel läks midagi valesti ning ei arvestatud sellega, et terve rongitäis rahvast laekumas on. Peale meie u 30 või enama inimese oli bussi ootamas mitu kooliõpilaste gruppi ning muid reisijaid. Osa meie kambast bussi peale ei mahtunud, aga bussijuht lohutas, et pole hullu, saadab kellegi järgi. Me ei teadnud, kas keegi tuleb või millal keegi tuleb või mismoodi seda seal korraldatakse, kuid mis meil üle jäi - ootasime. Ootasime lõpuks umbes kolmveerand tundi. Õnneks olid ekskursiooni läbiviijad meie enda inimesed koolist ning keegi ei pidanud meie pärast ootama. Linna jõudes läks aga ilm selliseks, et enamik ekskursioonist üritasime käsi ja jalgu soojas hoida ning vihma eest varjuda. Seetõttu korraldasime plaane veidi ümber. Lõppkokkuvõttes osa inimesi läks linna peale, osa suundus tagasi rongile ja nii jäi meid alles väikene seltskond, kellega külastasime muuseumi ning käisime söömas. Ilm selgines samuti ning mõnus oli nautida head toitu ja seltskonda.

Tagasiteel ma ei liitunud ning jäin järgmise õhtuni Leipzigi. Ja muidugi ei läinud ka kodutee nii sujuvalt, kui lootsin. Ma teadsin, et nädalavahetusel on liiklus ümber korraldatud, seega uurisin välja kus ja millal mis buss õigesse rongijaama viib. Bussipeatusesse jõudes aga ei leidnud seda bussi. Graafikud ka väga palju targemat infot mulle ei andnud ning küsisin siis teiste bussi ootavate inimeste käest. Infot tuli täpselt nii palju erinevaid variante kui palju oli inimesi, kellelt küsisin. Kõige informatiivsem neist oli väga abivalmis proua, kes inimesi bussidele juhatas. Väga tore, et oli eraldi inimene pandud ümberkorralduste ajal bussidele tööle, et reisijad õigetele bussidele saaks. Aga mina sain nii palju targemaks, et oleksin pidanud Chemnitzisse saamiseks vahetama busse ja ronge umbes 5-6 korda. See variant mulle hästi ei meeldinud ja otsisin edasi. Endiselt ei ole ma saksa keeles nii osav, et suudaks end adekvaatselt väljendada, ning minu küsimuse peale, kas infopunkti töötajatest keegi inglise keelt räägib, vastati mulle konkreetselt "Ei!" ja nii ma siis passisin seal nõutult raudteejaamas. Läksin veel vaatama infotablood sellel platvormil, kust muidu õige rong väljub. Seal oli kirjas väljumise kellaaeg ning täitsa õige linna nimi ka. Nii et mis te arvate, mis ma siis tegin seal selle teadmisega, et õige nimi ja õige kell + teadmine, et on ümberkorraldused + info, et ma peaks 5-6 ümberistumist tegema? Ma lasin täiesti õigel rongil nina eest minema sõita. Just like that. Ja siis ootasin tund aega järgmist. Ühesõnaga täpselt sellel ajal, kui mina meeltesegaduses keset perrooni nõutult tablood, DB kodulehekülge ja lahkuvat rongi vaatasin, toimusid uuendused ja muudatused. Kui olin koju sõitvale rongile ära lehvitanud (ehk omaette pettunult õiendades pomisenud), läksin vaatasin uuesti sõiduplaani ja mida ma nägin - rong väljub taas õigest kohast ja õigel ajal. Sellised asjad ajavad mind endast välja väga kergesti. Ootasin siis järgmist rongi nagu mingi tige õnnetusehunnik seal rongijaama pingi peal. Rong tuli, sain koju, kõik korras.

Rääkides saksa keelest ja keeleõpingutest... Ma ikka veel ei oska väga midagi. See, mis toimus septembris, oli intensiivkursus algajatele ning nüüd võtsin uue kursuse samas keeltekeskuses, kuid teise õpetajaga ning kaks korda nädalas. Niisiis graafik on hõredam, kuid kestab terve semestri. Mulle meeldib selle õpetaja stiil. Ta toob pidevalt võrdlusi saksa ja inglise keele grammatikast, toob igapäevaseid näiteid, selgitab paralleelselt, kuidas või miks mingi põhimõte toimib. Ma ise tunnen, et varsti tuleb mingi murdepunkt, mil midagi kohale jõuab. Nagu selline ahhaa-moment. Praegu ma enamasti solberdan mingis grammatikaookeanis. Aru saan suurest osast jutust ja tekstidest, millega tunnis tegeleme, tähestik on eestlastele muidugi lihtne selle sarnasuste tõttu, suur osa meie sõnavarast on ka sarnane, nt kellaaega ütleme sama süsteemi järgi jne. Aga rääkimise osas mul on blokk endiselt. Ütlen ausalt, ma olen ikka laisk ka. Kui ma tihti ja järjepidevalt kuulaks raadiot, vaataks videosid, teeks ülesandeid, veedaks rongisõite Speakly vms keeleõpperakenduse seltsis, siis oleks enesetunne selles osas palju-palju parem. Aga üks asi, mis eristab praegust keelekursust, on see, et selle lõpus on eksam. Nii et kui ma muidu end kätte ei võta siis eksamil põruda ei tahaks, nii et küll ma tööle hakkan, kus ma pääsen. Ma muidugi tahan õppida, mul pole mitte mingit vastumeelsust selles osas ja ma tahan saada saksa keele vähemalt nii selgeks, et suudaksin rääkida ilma kahetunniste mõttepausidetata. Aga laisk olen. Olen mitmete sõpradega arutanud seda, kuidas olen väga kaua lootnud n-ö vana rasva peale. Inglise keeles vuristasin juba koolieelikuna. Põhikoolis arvas õpetaja, et mul tuleb nii hästi välja, et pole vaja mul seda grammatikat õppida. Keskkoolis sain järgmise õpetaja käe all aru, et oi, väga oleks olnud vaja just seda grammatikat õppida. Vene keelt sai õpitud ju ka omajagu aastaid. Mis pärast kooli lõppu sellest sai? Mitte midagi! Oleks ju tegelikult võimalusi mustmiljon, et suure vaevaga õpitud võõrkeelt rakendada. Saksa keelt õppisin ka keskkoolis paar aastat. Aga mis sellest sai? Mitte midagi! Ja nüüd ma siin õpin jälle algusest peale. Ja ausalt öeldes, kui keeleõppest on möödas piisavalt kaua aega, on mingite reeglite ja põhimõtete selgekstegemine ka vaevarikkam. Nii et õppige, lapsed! Õppige minu vigadest. Mul küll ei ole enda teada lapsi lugejate hulgas, aga kui näete mõnd, öelge edasi.

P.S. septembri kursuse lõpetasime mõnusa hommikuse koosviibimisega. Igaüks tõi snäkke, laulsime saksakeelset laulu, õpetaja saatis kitarril ja muljetasime niisama.

Muudest õpingutest niipalju, et esimesed nädalad on märkmikus täis kritseldisi ja sodimisi. Segadused sel teemal, millistel kursustel osaleda, millistel mitte, millal miski toimub, millal on esimesed loengud jms. Muutsin oma esialgset õppekava, kuna osad kursused polnud sel semestril kataloogis ning esialgse kava kokkupanemisel arvestasin asju natuke valesti. Kuid pärast pikki kirjavahetusi ja kümneid küsimusi sain oma asjad paika ning loodetavasti läheb tagasitulles ainepunktide ülekandmisega kõik plaanipäraselt. Siinse koordinaatori postkasti on minu kirju laekunud nii palju, et ta tundis mu kohe ära, kui me esimest korda kohtusime ja ta mu õpilaspiletilt nime luges (ta registreeris ekskursioonil osalejaid). Küsis, kas kõik on korras, kas sain oma küsimustele vastused. Nii et ma olen siis see Preili Küsimustelaviin. Aga väga vastutulelikud inimesed toimetavad siin rahvusvaheliste tudengitega. Üks kohalik ütles, et selle osakonna töötajad ongi kõige toredamad ja vastutulelikumad. Vaat kus siis vedas mul. Igatahes, tulemusena kuuluvad minu tunniplaani sellised kursused: English as an International Academic Language; Introduction to the Study of Literatures in English; International & Digital English World-Wide; Poetry of the Postcolonial Metropolis. Lisaks lõputöö, mille kaitsmise lükkasin järgmisesse sügisesse, ning erialapraktika PÖFF Shortsi tiimis. See on suurepärane, et saan praktika sooritada siin olles. See tähendab seda, et ma ei pea tagasi tulles hakkama tööotsingute kõrvalt tegelema praktikakoha otsingutega. Win! Ning veel eelmisest aastast üks TLÜ aine. Mingi osa minust naerab natuke selle üle, kuid olen veidi isegi nautinud seda, et eelmisel sügisel sooritamata jäänud humanitaarteaduste metodoloogia kursust praegu teist korda teen. Naudin seda seetõttu, et praegu on selle jaoks rohkem aega ja ruumi (brain space!), et lugeda ja (üritada) asjadest aru saada. Ja muidugi on päris motiveeriv ka see, et kui seda kursust teisel katsel ära ei tee, on eksmatt! Motivatsioon missugune!

Esimesel nädalal korraldati erinevaid infotunde, ekskursioone, tutvustati linna ja ülikooli. Ühe tuuri ajal möödusime ülikooli raadiomajast ning hõigati välja, et kui kellelgi on idee, siis võetakse need rõõmuga vastu. Mul oli idee ja võtsin ühendust. Väga sõbralikult võeti vastu, käisin külas, osalesin koosolekul ning plaanis on panna kokku paar raadiosaadet! Ma olen väga põnevil! Kunagi unistasin BFM-i minna õppima ning käisin Raadio 2-s Heidy Purga töövarjuks. Eks see väike unistus ikka on minus alles, et tahaks kunagi midagi teha raadios. Eks näis, mis elu toob, aga praegu on igatahes suurepärane võimalus natuke katsetada.

Septembris lasin kodust saata siia endale väikse paki. Siinne postisüsteem on minu jaoks ikka natuke kummaline. Tahtsin küll tellida paki postkontorisse, et saaksin ise minna järgi siis, kui selleks sobiv aeg. Aga siin toob kuller sulle paki ukse taha. No kena küll, aga mingit teavitust saabumise ajast ei saadeta, nii et eks näis, kas juhtumisi oled kodus või mitte. Ärkasin siis ühel ilusal päeval, vaatasin paki jälgimisest, et kusmaal on ning sain teada, et samal (vara)hommikul mingi pool tundi enne, kui ärkasin, oli mul käinud kuller ukse taga ilmselgelt ja infoks oli, et kohaletoimetamine ei õnnestunud, sest adressaat polnud kodus...

Ma ei ole päris kindel, kas jälgimisnumbriga saadetised tuuakse ilmtingimata ukse taha või kõik pakid või on mingi muu põhimõte. Ei noh, mis mul sellest - kui saan postkasti teavituse, siis lähen kohalikku kontororisse järgi sellele, kuid samas ikkagi milleks? Milleks peab see kuller kulutama selle aja, et käia läbi kõik uksetagused, kus tihti kedagi pakki vastu võtmas ei ole, kui selle asemel võiks selle kohe viia postkontorisse? Pealegi, inimesed on keset nädalat ju näiteks koolis, tööl... Kogu see aeg ja ressurss... Aga olgu. Mis ma ikka torisen. Kui keegi tahab mulle Fazeri šokolaadi või musta leiva krõbuskeid saata, siis küsi aadressi, jagan hea meelega! :D

Saadetises oli muu kasuliku ja toreda hulgas kodust ka paar karpi vürtsikilusid! Tulemas oli rahvusvaheline õhtusöök, kuhu igaüks midagi oma kodumaa toitudest ette valmistas ja mina tegin kiluvõileibu. Mingit muud suurt kunsti ma ei hakanud üldse välja mõtlema, sest ahju mul siin pole, muidu oleksin mõelnud esimest korda elus leiba proovida küpsetada... Aga minu küpsetusajalugu on üsna naeruväärne. Samuti ei viitsinud ma hakata nt kartuli ja hapukapsa jaoks mingit suuremat anumat otsima, millega seda sinna kohale tarida. Tuli välja, et tänavu oli tegemist varasemast palju populaarsema üritusega. Kui ettevalmistused ja kõned olid tehtud, siis õnnestus mul ennast jällegi suurepäraselt ajastada - oli asja garderoobi ning sealt tagasi tulles oli järjekord uksest välja! Päris paljud järjekorra lõpus olnud inimesed jõudsid lauani siis, kui kõik juba otsas oli. Kaasaarvatud mina. Aga vähemalt olid kiluvõileivad läinud! Tundub, et meeldisid! Korraldajad nägid varakult juba, et nii selle järjekorraga läheb ning nad tellisid varuga värskeid pitsasid. Nämm! Niisiis lõppkokkuvõttes kõigil oli kõht täis ja tuju hea ja tõesti oli tore vaadata, kui kirev oli laud ja kui palju erinevate päritoludega toite oli ette valmistatud.

Tahaks kiita! Kool kohtleb oma õpilasi siin hästi. Teadsin juba varem seda, et uued tudengid saavad taotleda linnast ühekordset n-ö tervitusstipendiumit. Ma kahtlesin, kas see ka välistudengitele, eriti vahetusüliõpilastele kehtib, kuid kool jagas kõigile taotlused kätte ning saab! Kunagi kevadel see alles laekub, kuid siiski on see väga tore boonus. Ühel päeval jagati siin kõigile campus-tüte ehk siis põhimõtteliselt nännikott. Seal oli koos erinevatelt sponsoritelt kogutud kasulikku ja head-paremat. Seal leidus näiteks õunalõikur, sooduskupongid, ajaleht ja ajakiri, kohv, purk šokolaadikreemi (mis on lihtsalt niiiiiiiii maitsev!), igasugused infobrošüürid, energiajoogid jms. Muuhulgas pandi sinna ka organidoonori kaart, mille soovi korral ära täita võid... Veits sünge, aga olgu.

Ühekordse fikseeritud semestritasu eest saab veel väga head hinnad kooli sööklas. Näiteks lõunapraad kana, nuudlite ja salatiga maksis täna 2.40 €. Ja asi, mida saab ainult kiita, on see, et saame Saxony piires rongidega tasuta sõita! Tänagi käisin Dresdenis, sest et tuli lihtsalt selline tuju! Aga täpsemalt siinsest piirkonnast ja käimistest järgmises postituses. Mulle väga meeldib rongiga sõita, vaadata loodust, mööduvaid linnu ja külasid ning piletite pärast muretsemata lihtsalt minna.

Postituse lõpetuseks veidike ühikaelu huumorit ka. Ühel päeval avastasin keldrikorruselt hunniku kola. Tuleb välja, et see hoopis on koht, kuhu on kombeks viia mingeid asju, mida endal enam tarvis pole ning kui keegi teine leiab midagi endale vajalikku, siis saab sealt võtta. Vaat kui armas, kui tudengid üksteise eest hoolitsevad. Aga esialgu näeb välja nagu suvaline pahn :D

Ühel päeval ootas liftist välja astudes ees suur vaip, mida seal just samal hommikul veel ei olnud. Mingid nädalad hiljem oli vaibast alles jäänud üks jupp. Tundub, et kellelgi oli vaja just täpselt seda ülejäänud kolme neljandikku ja see, mis alles jäi, pidi leppima jalamati rolliga. Miks kellelgi võis olla vaja näha vaeva selle lõikamiseks ja see pisike jupp just alles jätta, jääb mulle mõistatuseks.

Hää küll, toredused! Järgmise korrani! Siitpoolt head ööd!