Kui inimene lõikab oma juured läbi [kas või ajutiselt, viibides teises kultuuriruumis], siis oleks põnev lugeda kultuuri-fenomenide tõlgendusi; ja ka sinu enda hingesügavustest kerkinud elutunnetust... sest need on miskid, mis kipuvad just siis esile kerkima, kui oled end kaotanud, mis on eeltingimuseks inimese tundmaõppimiseks sinus eneses. - just kui vaataks kõrvalt, iseennast ja suhteid maailmaga.
Aitäh sulle, et sa kirjutasid täpselt seda, mida sa kirjutasid ja täpselt niimoodi! Kõik see, mis sa välja tõid, on midagi, millele mõtlen iga päev ning püüan nüüd neid mõtteid veidi siin ka jagada.
Minu ühe semestri kogemus siin kodust eemal ei ole midagi suurt maailma mastaabis, see pole midagi suurt Euroopa ega Eesti mõistes, see ei lähe korda laias laastus paljudele. Aga ometigi millegipärast ma siia tulla tahtsin. Ma tahtsin siia tulla selleks, et näha kes ma ise olen. Kes ma olen, kui ma pole mõnda aega füüsilises või geograafilises mõttes mitte keegi, kelleks olemist ma armastan - sõbranna, kolleeg, klienditeenindaja, koolikaaslane, tütar, õde, lapselaps. Olen neid edasi ka praegu, kuid lihtsalt veidi teistmoodi. Aga nüüd olen rohkem ka üksi. Saan olla ainult iseendaga ja mõnikord mitu päeva mitte kellegagi rääkida, et näha, mis vaikusest välja tuleb. Ja ka seda on vaja. Ma saan näha, kuidas ma teisi peegeldan ning kuidas teised peegeldavad mind. Ma panen tähele ja jälgin ja kuulan. Rohkem kui räägin ja osalen ja näha olen. Ja see on ka hea ja vajalik.
Siin Saksamaa idanurgas, kus naabruses Tšehhi ja Poola ning Eestigi pole väga kaugel, tunnen end nüüdseks üsna koduselt. Praegu kohe esimese asjana ei teagi, milliseid omapärasid siit välja tuua, sest olen piisavalt harjunud. Küll aga esimese kuu-poolteist virisesin jube palju, ütlen ausalt. Enamasti igasuguste elu-olu eripärade pärast. Minu TOP 5 virisemised:
Ja muid sääraseid pisiasju, mille kallal virisemise pärast mul lausa rumal tunne on, ausalt! Aga mida need mõned kuud väikseid ebamugavusi on mulle õpetanud, on see, kui enesestmõistetavalt olen paljusid asju aja jooksul võtma hakanud. Vahepeal on ilmselgelt liiga mugav olnud. Ma ei ole ka kunagi varem nii kaua kusagil eemal olnud kodulinnast, kodukülast, kodumaalt. Nüüdseks aga, jäädes vahepeal lihtsalt vait ja ringi vaadates, kuulates ja jälgides, saan paljudest asjadest teisiti aru ja näen nende vajalikkust ja rolle.
Piinlik tõesti enda virisemise pärast, aga ilma nende olukordadeta oleks mul mitmed õppetunnid saamata. Virisesin selle üle, et paberimajandus võtab kaua aega. Siis kohtusin Iraani naisega, kes ootas üle aasta aja oma viisat, pannes selle teadmatuse ajal pausile kõik muu, teadmata mida uus päev toob ning selle aja jooksul öeldes ära mitme ülikooli vastuvõtuteatest. Virisesin, et sööklas pole laudade taga kunagi ruumi ja inimesed on nii lärmakad. Siis kohtusin indialaste ja hiinlastega, kelle kultuuriruum lihtsalt on teistsugune ja pidevalt paljude inimeste seas olemine ei ole nende jaoks mingi probleem. Selle juures veedavad nad väga palju aega koos sõpradega, nad on üleüldse hästi sõbralikud ja abivalmid. Ja sealjuures olen mina:
Siis kohtusin aafriklannaga, kelle aktsendist ma hästi aru ei saanud, aga ma õppisin teda kuulama - päriselt hoolega kuulama ja tähele panema. On inimesi, kelle kultuur ei mõista minuga samamoodi isiklikku ruumi. Ma õppisin tulema poolele teele ning olema avatum. Ma olen õppinud ära tundma, mismoodi ma mingites olukordades reageerin ning kuidas oma n-ö reaktiivsust reguleerida. Olen aina rohkem ja rohkem saanud kinnitust sellele, et kõik, mis ma teen, teen iseendale ja ise endale. Kõik on ainult valikute küsimus ja mitte keegi ei võlgne mulle mitte midagi. Need olukorrad näitavad mulle suunda, kuhu poole pean vaatama, millele pean oma silmad avama ja mida pean iseendas ja teistes hoolsamalt vaatama. See kasvatab inimese ja isiksusena väga palju, isegi kui see on miski, mida väljast otseselt näha ei ole. Ja ega iga asi ei peagi olema kõigile vaatamiseks.
Siin Saksamaa idanurgas, kus naabruses Tšehhi ja Poola ning Eestigi pole väga kaugel, tunnen end nüüdseks üsna koduselt. Praegu kohe esimese asjana ei teagi, milliseid omapärasid siit välja tuua, sest olen piisavalt harjunud. Küll aga esimese kuu-poolteist virisesin jube palju, ütlen ausalt. Enamasti igasuguste elu-olu eripärade pärast. Minu TOP 5 virisemised:
- jube tüütu bürokraatia, kõik võtab kaua aega (võrreldes kaks sekundit võtva digiallkirjastamisega, mille jaoks pole vaja uksestki välja astuda);
- toidupoes ei ole aega ega ruumi oma kola kokku korjata, enne kui järgmise ostja kraam juba minu juustu- ja piimapakile otsa trügivad;
- inglise keelest enamasti ei piisa ja saksa keelt ma ka ei oska;
- postimees toob etteteatamata ajal paki uksele, kuigi ma tahtsin et see läheks postkontorisse ja nüüd ma ei tea, millal seda oodata;
- naabrid...
Ja muid sääraseid pisiasju, mille kallal virisemise pärast mul lausa rumal tunne on, ausalt! Aga mida need mõned kuud väikseid ebamugavusi on mulle õpetanud, on see, kui enesestmõistetavalt olen paljusid asju aja jooksul võtma hakanud. Vahepeal on ilmselgelt liiga mugav olnud. Ma ei ole ka kunagi varem nii kaua kusagil eemal olnud kodulinnast, kodukülast, kodumaalt. Nüüdseks aga, jäädes vahepeal lihtsalt vait ja ringi vaadates, kuulates ja jälgides, saan paljudest asjadest teisiti aru ja näen nende vajalikkust ja rolle.
Piinlik tõesti enda virisemise pärast, aga ilma nende olukordadeta oleks mul mitmed õppetunnid saamata. Virisesin selle üle, et paberimajandus võtab kaua aega. Siis kohtusin Iraani naisega, kes ootas üle aasta aja oma viisat, pannes selle teadmatuse ajal pausile kõik muu, teadmata mida uus päev toob ning selle aja jooksul öeldes ära mitme ülikooli vastuvõtuteatest. Virisesin, et sööklas pole laudade taga kunagi ruumi ja inimesed on nii lärmakad. Siis kohtusin indialaste ja hiinlastega, kelle kultuuriruum lihtsalt on teistsugune ja pidevalt paljude inimeste seas olemine ei ole nende jaoks mingi probleem. Selle juures veedavad nad väga palju aega koos sõpradega, nad on üleüldse hästi sõbralikud ja abivalmid. Ja sealjuures olen mina:
Siis kohtusin aafriklannaga, kelle aktsendist ma hästi aru ei saanud, aga ma õppisin teda kuulama - päriselt hoolega kuulama ja tähele panema. On inimesi, kelle kultuur ei mõista minuga samamoodi isiklikku ruumi. Ma õppisin tulema poolele teele ning olema avatum. Ma olen õppinud ära tundma, mismoodi ma mingites olukordades reageerin ning kuidas oma n-ö reaktiivsust reguleerida. Olen aina rohkem ja rohkem saanud kinnitust sellele, et kõik, mis ma teen, teen iseendale ja ise endale. Kõik on ainult valikute küsimus ja mitte keegi ei võlgne mulle mitte midagi. Need olukorrad näitavad mulle suunda, kuhu poole pean vaatama, millele pean oma silmad avama ja mida pean iseendas ja teistes hoolsamalt vaatama. See kasvatab inimese ja isiksusena väga palju, isegi kui see on miski, mida väljast otseselt näha ei ole. Ja ega iga asi ei peagi olema kõigile vaatamiseks.
Samamoodi nagu Eestis, tunnen lausa lapselikku vaimustust väikeste tänavate, jõgede, vaiksete majade, parkide ja suvaliste inimeste vastu. Siin on neile lisandunud rongisõidud ja rongijaamad, orud, väiksed linnad ja külad ja mäed. Minult on mõned korrad küsitud, et kas koduigatsust ei ole? Ja ma võin vähemalt praegusel hetkel südamerahuga öelda, et ei ole. Või siis see koduigatsus väljendub teistmoodi ning ma ei tunne praegust koduigatsust lihtsalt ära. Eks on neid hetki ka, kus tahaks lihtsalt sõita maale koju ja pugeda kaheks päevaks teki sisse peitu, olla diivanikookon ja ainult koos perega olla. Lihtsalt olla. Kuid naljakas on minu jaoks see, et elades 130 km kaugusel oma perekonnast, tundsin koduigatsust sagedamini ja teravalt. Elades praegu 1500 km kaugusel ma selliselt seda ei tunne. See on natuke paradoksaalne, samas väga loogiline - ma ju tean, et sellel on tähtaeg. Ma tean, et kevadel sõidan tagasi ja mu kodu ootab mind ja mina teda. Ma ei ole kusagil pagenduses või juurtega maa sees kinni. Kodust tavalisest kaugemal ja kauem äraolek õpetab tundma kodu hoopis uutmoodi. See õpetab nägema ja väärtustama kodu ning kodumaad teisiti.
Lugesin hiljuti koolitöö raames James Phillipsi peatükki/artiklit Distance, Absence, and Nostalgia. Autor kirjutas koduigatsusest ja nostalgiast. 1678. aastal kasutati nostalgia terminit selleks, et kirjeldada haiglaslikku koduigatsust meditsiinilise seisundina. Koduigatsus areneb nostalgiaks, samas erinevad need kaks üksteisest: koduigatsus on seotud distantsiga, nostalgia ajaga. Ajaline kaotus on tähendusrikkam. Kui ma igatsen oma lapsepõlve, siis teatud mõttes ma loon seda lapsepõlve just nüüd, selles nostalgias. Koduigatseja jaoks on naasemine võimalik, nostalgiku jaoks aga mitte. Mõlemad esindavad igatsust tuua miski, mis on kaugel, lähedale. Teatud mõttes on nostalgik justkui olevikust väljatõrjutu/pagenduses viibija. Nostalgia on nagu ülesaamine ajaloost, mida saab nautida ainult selle ajaloo lõppedes. See lugemine pani mind rohkem mõtlema sellele, millele olen mõelnud aastaid - kohalolek. Ma leian alatasa end olukordadest, mil ma ei ole oma mõtetega päriselt kohal. Teatud dimensioonis on praegu ka selle pooleaastase kogemusega samamoodi. Ma tean, et neid kogemusi ja emotsioone, inimesi ja kohti, seda kõike elan ma läbi hoopis teisiti alles siis, kui siit ära lähen. Kuulates ilusat kontserti uitab mu mõte ringi ja paneb hetke nautimise ootele, sest justkui kahju on seda kõike kohe ja praegu "ära" nautida, justkui ei raatsi. Justkui tahaks seda rõõmu panna tallele, sest mis siis kui mul pole homme midagi, mille pärast rõõmustada? Siis saan laenata seda praegusest hetkest. Minu mõttemaailm on nagu mingi isiklik rõõmupank. Või kui istun loengus, kuulan mingit ettekannet, siis samal ajal mõtlen ja muretsen, kuidas mingid teised ülesanded või tööd tehtud saan - millal ma neid teen, kuidas ma oma energiat ja aega planeerin, mis siis saab, kui see ei õnnestu, mida ma õhtusöögiks teen...? Jne jne jne. Kuid jällegi, siin olles olen endale aina enam teadvustanud kõiki selliseid asju, sest siin on olnud rohkem aega või olen võtnud rohkem aega iseendale, et kõiki neid kogemusi endas läbi töödelda. Ja see on täpselt sama oluline kui uued tutvused ja ringirändamine, mida ma olen teinud võib-olla kahetsusväärselt vähe siiamaani, kuid ei jää seegi tegemata. Pärast eksamisessiooni te muud ei näegi siin, kui pilte rongijaamadest ja vanalinnadest ja mägedest :)
Ma tahtsin tulla kaugemale selleks, et näha, kustkohast ma tulen. Tahtsin näha, mis pudeneb tee peal maha, mis minu lähedale jääb ning mis on minu lähedal kogu aeg tegelikult olnud. Tahtsin näha, mida ma igatsen. Millalgi ammu, ütleme kümme aastat tagasi, jõudsin arusaamiseni, et veel olulisem oma unistuste tagaajamisest, on esialgu üldse aru saada, mis see on, millest ma unistan. Mis on unistamist ja igatsemist väärt. Loomulikult on mu armsad inimesed ja kogemused ja kohad mu elus minu jaoks väärtuslikud. Rohkem, kui oskaksin kohe kirja panna või rohkem isegi, kui ma arvan. Kuid siin olen leidnud asju, mis on jäänud igatsema hoopis mind. Looming, kirjutamine, vaikus mu ümber ja mu mõtetes. Varahommikute rahu. Eesmärgita jalutuskäikude ilu.
Tahtsin tulla siia selleks, et näha ka seda, mis mind kõigutab, heidutab, hämmastab või hirmutab, olles väljaspool seniseid rolle. Tahtsin näha, mis saab, kui ma ei küsi algusest peale kõige kohta kellegi arvamust või kui ei pea kellegi järgi ootama ega kellegagi arvestama, kui otsustan näiteks hommikul kell seitse, et ma nüüd tahan minna Dresdenisse lihtsalt niisama ilma erilise plaanita. Keset maailma, mis pidevalt kiirustab, tunduvad sellised otsused paljudele kummalised ja kasutud ning mind on teatud määral alati need arvamused mõjutanud. Tahtsin teada, kui suurel määral mind need tegelikult huvitavad ja miks. Tahtsin seista silmitsi nende mõttekummitustega, mis ei lase magada ja uurida, miks nad ei lase magada.
Kokkuvõtteks niipalju, et iseenda kaotamine õigetel põhjustel on seda väärt. Igaüks, kel vähegi võimalik, võiks minna kuskile tavalisest kaugemale ning elama mõnda aega kusagil võõras kohas, võõraste inimeste seas. Selline on minu siinse poolaja kokkuvõte ja pilguheit minu mõttemaailma. Kaunist jõuluaega, ilusaid hetki, ilusaid mõtteid ja rahu teile kõigile ning kallistusi!
L.
Lugesin hiljuti koolitöö raames James Phillipsi peatükki/artiklit Distance, Absence, and Nostalgia. Autor kirjutas koduigatsusest ja nostalgiast. 1678. aastal kasutati nostalgia terminit selleks, et kirjeldada haiglaslikku koduigatsust meditsiinilise seisundina. Koduigatsus areneb nostalgiaks, samas erinevad need kaks üksteisest: koduigatsus on seotud distantsiga, nostalgia ajaga. Ajaline kaotus on tähendusrikkam. Kui ma igatsen oma lapsepõlve, siis teatud mõttes ma loon seda lapsepõlve just nüüd, selles nostalgias. Koduigatseja jaoks on naasemine võimalik, nostalgiku jaoks aga mitte. Mõlemad esindavad igatsust tuua miski, mis on kaugel, lähedale. Teatud mõttes on nostalgik justkui olevikust väljatõrjutu/pagenduses viibija. Nostalgia on nagu ülesaamine ajaloost, mida saab nautida ainult selle ajaloo lõppedes. See lugemine pani mind rohkem mõtlema sellele, millele olen mõelnud aastaid - kohalolek. Ma leian alatasa end olukordadest, mil ma ei ole oma mõtetega päriselt kohal. Teatud dimensioonis on praegu ka selle pooleaastase kogemusega samamoodi. Ma tean, et neid kogemusi ja emotsioone, inimesi ja kohti, seda kõike elan ma läbi hoopis teisiti alles siis, kui siit ära lähen. Kuulates ilusat kontserti uitab mu mõte ringi ja paneb hetke nautimise ootele, sest justkui kahju on seda kõike kohe ja praegu "ära" nautida, justkui ei raatsi. Justkui tahaks seda rõõmu panna tallele, sest mis siis kui mul pole homme midagi, mille pärast rõõmustada? Siis saan laenata seda praegusest hetkest. Minu mõttemaailm on nagu mingi isiklik rõõmupank. Või kui istun loengus, kuulan mingit ettekannet, siis samal ajal mõtlen ja muretsen, kuidas mingid teised ülesanded või tööd tehtud saan - millal ma neid teen, kuidas ma oma energiat ja aega planeerin, mis siis saab, kui see ei õnnestu, mida ma õhtusöögiks teen...? Jne jne jne. Kuid jällegi, siin olles olen endale aina enam teadvustanud kõiki selliseid asju, sest siin on olnud rohkem aega või olen võtnud rohkem aega iseendale, et kõiki neid kogemusi endas läbi töödelda. Ja see on täpselt sama oluline kui uued tutvused ja ringirändamine, mida ma olen teinud võib-olla kahetsusväärselt vähe siiamaani, kuid ei jää seegi tegemata. Pärast eksamisessiooni te muud ei näegi siin, kui pilte rongijaamadest ja vanalinnadest ja mägedest :)
Ma tahtsin tulla kaugemale selleks, et näha, kustkohast ma tulen. Tahtsin näha, mis pudeneb tee peal maha, mis minu lähedale jääb ning mis on minu lähedal kogu aeg tegelikult olnud. Tahtsin näha, mida ma igatsen. Millalgi ammu, ütleme kümme aastat tagasi, jõudsin arusaamiseni, et veel olulisem oma unistuste tagaajamisest, on esialgu üldse aru saada, mis see on, millest ma unistan. Mis on unistamist ja igatsemist väärt. Loomulikult on mu armsad inimesed ja kogemused ja kohad mu elus minu jaoks väärtuslikud. Rohkem, kui oskaksin kohe kirja panna või rohkem isegi, kui ma arvan. Kuid siin olen leidnud asju, mis on jäänud igatsema hoopis mind. Looming, kirjutamine, vaikus mu ümber ja mu mõtetes. Varahommikute rahu. Eesmärgita jalutuskäikude ilu.
Tahtsin tulla siia selleks, et näha ka seda, mis mind kõigutab, heidutab, hämmastab või hirmutab, olles väljaspool seniseid rolle. Tahtsin näha, mis saab, kui ma ei küsi algusest peale kõige kohta kellegi arvamust või kui ei pea kellegi järgi ootama ega kellegagi arvestama, kui otsustan näiteks hommikul kell seitse, et ma nüüd tahan minna Dresdenisse lihtsalt niisama ilma erilise plaanita. Keset maailma, mis pidevalt kiirustab, tunduvad sellised otsused paljudele kummalised ja kasutud ning mind on teatud määral alati need arvamused mõjutanud. Tahtsin teada, kui suurel määral mind need tegelikult huvitavad ja miks. Tahtsin seista silmitsi nende mõttekummitustega, mis ei lase magada ja uurida, miks nad ei lase magada.
Kokkuvõtteks niipalju, et iseenda kaotamine õigetel põhjustel on seda väärt. Igaüks, kel vähegi võimalik, võiks minna kuskile tavalisest kaugemale ning elama mõnda aega kusagil võõras kohas, võõraste inimeste seas. Selline on minu siinse poolaja kokkuvõte ja pilguheit minu mõttemaailma. Kaunist jõuluaega, ilusaid hetki, ilusaid mõtteid ja rahu teile kõigile ning kallistusi!
L.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar