Sächsische Schweiz. Aeg iseendale ja loodusele.

Kaval või mis? Panen postituse pealkirjaks midagi saksakeelset, äkki siis keegi arvab, et ma oskan midagi, hehee! Sain ükspäev komplimendi häälduse eest, aga minu siinne igapäevane suhtlus toimub endiselt inglise keeles enamasti. Aga ega ma alla ei anna, keelekursus kestab edasi ja tasapisi ikka nokitsen. Aga ... Olen teid siin jälle hooletusse jätnud. Seekord tahan näidata osakest sellest vaimustavast kohast, mis on Saksimaa Šveits, mida eelmises postituses põgusalt mainisin. Ärkasin mina siis ühel novembrihommikul vara, ilm oli ilus, tuju hea, päev vaba ning võtsingi ette järjekordse rongisõidu Dresdenisse. Rongisõidud on muide mu üks lemmikuid siinse vaba aja veetmise viise. Vaba aja mõiste on küll selline suhteline sealjuures, aga kui väljas veel pime pole ja parasjagu tööde-õpingute tähtaeg kukil ei kükita, siis suurima heameelega kulgen mööda rööpaid ja vaatan, kuidas tuhisen mööda küngastest ja orgudest, küladest ja linnadest.

Kohale jõudes viis üle jõe väike praam ning jätkus teekond ülesmäge. Silmailu jagus igal sammul. Ilm oli mõnus ja päikseline, metsaalune oli täis värvilisi lehti, inimesi oli väga vähe. Ei ole vist võimalik leida parimat aega sinna minekuks, kui keset nädalat hilissügisel. Käisin vaatamas kuulsat Bastei silda, mis on imeilus kaljumoodustis, mis toob rahvusparki palju uudistajaid igal aastaajal ja igalt poolt üle maailma. Vaadet kaunistas roosas päikseloojangus rahulikult mõnulev Elbe jõgi. Basteid ümbritsevad kaunis maastik ja liivakivikaljud. Ligi sajal ruutkilomeetril laiuv Saksamaa territooriumil asuv rahvuspark jätkub Tšehhi Vabariigis Pöömimaa Šveitsi rahvuspargi nime all. Mõlemat rahvusparki hallatakse riikidevahelises koostöös.

Kuna läksin uitama üksinda, nautisin igal vaateplatvormil ümbruse vaatlemist ning võtsin selleks lahkelt aega. Minust tegi turistifoto üks noormees, kes seal parasjagu oli väikese grupiga tuuril. Ta nimelt on giid. Elab Tšehhis ning käib pea iga päev neid imelisi vaatamisväärsusi ränduritele näitamas. Küsisin temalt, kas ta sellest ka kunagi tüdib? Ta vastas muidugi "Ei". Tõeline looduse teraapia! Küll aga oli see teraapia boonuseks alles pärast seda, kui olid läbinud eelneva vähemalt pooletunnise matka. Vaated aga olid seda täielikult väärt! Minu jaoks üks omaette kogemus oli mu väikse kõrgusekartuse juures nende vaadete nautimine koos keskmisest kiirema pulsiga. Ning veel eriti pani südame põksuma nende suurte kivide alt ja vahelt läbi jalutamine. Tundsin tõelist aukartust ja imetlust looduse vastu! Nüüd aga neist vaadetest endist. Kujutage lisaks ette, kuidas päikene soojendab nägu ja tuul sasib juukseid. P.S. kodune ülesanne: leia piltidelt hulljulge :)