Esimesed muljed

Hallo!

Siin ma nüüd siis olen! Pool aastat Saksamaa elu ja olu on alanud. Ei teagi kohe, kust otsast muljetamist alustada ...
Alustan sellest, et kolimine-pakkimine on väga hea võimalus teha suurpuhastust! Aga ikkagi hoolimata sellest, et mul oli aega maa ja ilm selle inventuuri tegemiseks, ei suutnud ma seda aega ökonoomselt planeerida, ja osa suurpuhastusest jäi ootama koju naasmist. Aga noh, ega iga päev ei koli pooleks aastaks kuskile ära, nii et vabandan end välja sellega.
Mul on hea meel, et sain suvel palju veeta aega kodus koos perega, kohtuda sõpradega ja tegeleda asjadega, mis olid kauaks jäänud unarusse.
Ja siis oligi järsku käes 3. september - mõneks ajaks viimane öö Eestimaa pinnal. Teisipäeva hommikul ootas mind marsruut Tallinn-Riia-Berliin-Leipzig.



Veetsin armsa sõbranna ja tema pere juures Leipzigis mitu päeva - see oli hea aeg heas seltskonnas sisseelamiseks. Mul on tõeliselt vedanud, et nad siin on! Ma oleks üksinda küll paljude asjadega hädas, alustades sellest, et mingeid asjaajamisi ainult inglise keelega ära teha oleks keeruline.
Teine asi muidugi see, et saan alati külla minna ning veeta aega kallite inimestega! Kolmas nt see, et on, kelle käest poes küsida, et mis miski on või "Kas see on ikka tavaline piim?" :D

Siin koolis on semestritasu (mitte õppemaks), mille eest saab erinevaid soodustusi. Näiteks on kooli sööklas väga head hinnad. Siin Chemnitzis on selle eest kaetud ka linnasisene transport (muidu oleks kuupilet ligi 30 €) ning liidumaa piirides saan sõita selle eest ka rongidega.
Nt kui lähen Leipzigi külla, pean linnasisese transpordi eest ise hoolitsema, kuid näiteks Chemnitz-Leipzig rongipilet maksab pea 20 €. Kuid kuna sõidukorrad ei ole piiratud, on see igal juhul suurepärane võimalus reisimiseks. Leipzigis veetsin aega sõbranna ja tema pisiperega ning käisin linna peal uudistamas. Teekond ja pileti ostmine on vähemalt selgeks tehtud, järgmine kord minnes on sellega korras :D

Reisisin vaid ühe kohvriga ehk siis mul on kaasas päris vähe asju. Ma ei tahtnudki hakata lisapagasi eest maksma, vaid idee oli kohapealt osta asjad, mis kohvrisse ei mahtunud. Töötu tudengina paraku kvaliteeti lubada endale ei saa, nii et esimesed hinnavaatlused viisid Primarki :D Mingeid basic asju on hea osta väikse raha eest, näiteks seitse paari sokke vähem kui kahe euro eest. Tõsi, nad ei ole küll teab mis kvaliteet, aga õnneks on selliseid kohti ka, kuhu viia sellised asjad ümbertöötlemisse, nii et loodetavasti ma ei koorma liialt loodust oma odavate sokkidega.

Reede vihmasel varahommikul startisime Leipzigist Chemnitzi poole. Sõbranna abikaasa oli nii abivalmis, et tuli minuga kaasa, et aidata mul mingid esimesed liikumised ja asjatoimetused ära teha. Ausõna, ma ei tea, mis ma oleks ilma temata teinud! Alustades juba sellest, et olen navigeerimisega suht idioot enamasti ausalt öeldes.

Rongisõit kestis tunnike, rong oli selline vanemat laadi. Meie Elroni porgandid on küll päris uhked, kui võrrelda. Rongis oli kitsas koridor ja sellised väikesed boksid istekohtadega. Suurema pagasiga poleks ma seal koridoris hästi liikumagi mahtunud :D

Mõnus oli rongis aknast ümbrust vaadata. Muide, WiFi ühendus ei ole siin selline põhiline inimõigus nagu meil. Nii et tunnike möödus aknast udust ja halli ümbrust jälgides. Möödusime väikestest küladest, kus olid pisikesed suvila-laadsed majad. Paar korda jäid tee peale ka mingi eriti vahvate villasid meenutavate majadega orukesed. Enamasti aga põllud ja metsad.

Kohale jõudes oli kõigepealt vaja minna Studentenwerk-i, et ajada korda ühika asjad. Seal sain igasugust vajalikku paberimajandust. Üks asi, mis on minu jaoks natuke naljakas, on see igavene paberimajandus. Seda on palju. Me oleme Eestis oma e-majandamisega täitsa ära hellitatud. Eestist asju ajades sain mingid dokumendid küll e-maili teel saata ära, kuid siiski oli vaja saata ka "päris" postiga dokumentide originaalid. Print, skänn, allkiri, pitsat, skänn, koopia e-mailiga, originaal postiga. Saabusin Saksamaale seega u 50-leheküljelise kaustaga, kus on vahel kõikvõimalikud paberid: üürileping, maksekinnitused, vastuvõtukiri, kindlustusleping jne. Sain siis seda paberimajandust veel juurde ning oli vaja asuda teele ühikasse, kus mind ootas hausmeister ehk siis põhimõtteliselt majahaldur. Tema juures oli vaja täita veel veidi pabereid ning sain kätte võtmed. Uuel nädalal pean talle viima inventari paberi, kus pean kõik täpselt ära märkima, kas kõik on olemas, kas kõik on korras, mis ei ole korras jne. See on vajalik selleks, et välja kolides oma deposiidi tagasi saaksin. Kindluse mõttes muidugi pildistan kõike iga nurga alt, sest you never know. Paula, kes siin uksel olnud sildi järgi enne mind oli, jättis mulle küll üht-teist koristada, aga üldiselt on viisakas koht. Ma ei teinud tühjast toast väga pilte, sest tahtsin võimalikult ruttu saada koristatud ja sisustatud natukene hubasemalt, kuid tegemist on kuuendal korrusel (tore vaade) oleva privaattoaga, kus on miniköök, WC ja vannituba. Nii et ma ei pea kellegagi midagi jagama.
Seda ma teadsin algusest peale, et ei taha kellegagi koos elada, mis sest et üksik "korter" on tiba kallim. Kui ma oleks 19-aastane bakatudeng, oleks ilmselt rohkem suva, aga praeguseks idee sellest, et elada täiesti võõrastega koos ... thanks but no thanks. Nii et ma olen rahul oma pisikese minikorteriga. Sisustuse ja viimistluse mõttes on see muidugi täielik ühikas. Nii et esimese päeva teise poole veetsin poodides - ostsin lisaks voodiasjadele paar vaipa ja lõhnaküünlaid, et olemist vähe hubasemaks teha. Puudu on veel kardin! Kui ma selle ka saan, siis olen täitsa rahul asjadega.

Enne seda shoppamist aga käisime veel linnavalitsuses (vms), sest kohustuslik on end registreerida/sisse kirjutada. See oleks olnud ilma mu kohaliku sõbrata päris raske. Inglise keelega ei olda siin niiväga sinapeal. Proua ametnik vaatas mu ID-kaarti sellise ilmega, et "misasi see olla tahab?" :D Pass oleks ikka parem. Aga noh, õnneks sai ikka see registreerimine tehtud.

Teine päev Chemnitzis möödus jällegi kesklinnas shoppamas käies. Natuke masendav on see kui palju raha alguses läheb. Olen oma eelmise ühika-aja ära unustanud ning tõesti ei tulegi kohe kõige peale, mida vaja võib minna. Eks siin nüüd järjest selgub mingeid detaile. Koristusvahendid, põrandahari, mopp, käterätikud, kahvlid-noad jms, rääkimata toidukraamist ja muudest esmatarbekaupadest. Kodus on ju kõik kogu aeg olemas ja täpselt teada, mida on vaja ja kust seda saada. Aga siin on kõik poed võõrad, brändid võõrad, sildid võõras keeles ja vaja nagu sellist "oma elu" alustada täiesti otsast peale. Tuleb meelde see, kui esimest korda Viljandis ühikasse läksin ja avastasin, et oi mul pole kööginõusid :D Omamoodi väike nostalgia nüüd selle ühikaelu asjus. Ja pealegi, ei hakka ju voodipesu ja potte-panne oma 20 kg kohvrisse toppima...

Homse päeva missioon on tutvuda pesuruumiga. Iga pesumasinatäis maksab 2 € ja kuivati 1,5 €. Mulle väga meeldib pesu pesta ja teen seda üsna tihti, nii et jehhuu, take my money ...
P.S. hindade kohta üleüldse.. Esimesed shoppamised on olnud suuremahulised, mis on veidi õudne, kuid varsti peaks mingi rütm tekkima ja see raha liikumine vähe rahunema loodetavasti. Aga üldiselt nt ühistransport linnas on päris kallis, üks pilet (1 h) maksis Leipzigis 2,7 €. Päevapilet Chemnitzis on u viiekas. Kui on teada, et on palju vaja ringi liikuda, siis on mõistlik. Kuid üldselt saab väiksemas linnas kõik asjad tehtud ka jalgsi, kui on aega.

Toidukaubad on veidike soodsamad kui Eestis. Mingeid puhastusvahendeid, pesuvahendeid, käterätikuid jm kodukraami olen ostnud paarist sellisest poest, mis on meie mõistes nagu Magaziini moodi: igasuguseid erinevaid asju on valikus ning hinnad on soodsad. Muidugi ei ole kvaliteet ka mingi eriline asi, kuid ei ole erilist pointi minna pooleks aastaks mingit viie tärni hotelli kvaliteeti taga ajama. Samas, see odav vannitoavaip on küll selline, et kui peale astuda, on kohe tunda, kuidas jalgadel on hea soe... Niisiis on missiooniks võimalikult eelarvesõbralikud lahendused leida siinolemise ajaks.

Üks asi, mis tuli veidi üllatusena, sest see oli mul meelest läinud, on see, et kõik peavad maksma igakuiselt pea 18 eurot põhimõtteliselt televisiooni/ringhäälingu maksu olenemata sellest, kas vaatad telekat või mitte. Mulle kui mitte telekavaatajale on see suhteliselt tobe, aga mis teha. Ühika arve on mul all expences included, nii et samahästi võiks see ka olla selle sees, aga noh, whatcha gonna do eksole.

Mis siis veel põnevat.. Wifit mul siin ühikas veel ei ole, sest selleks on mul vaja kõigepealt minna registreerida end tudengina ja saada tudengikaart. Kuid erinevad tudengiorganisatsioonid või nende osad on avatud kindlatel aegadel. Igal asjatoimetusel on omad kohad ja omad lahtiolekuajad. Mitmed neist paraku kattusid reedel ning üks koht polnud üldse avatud tol päeval, nii et ma ei ole saanud veel oma tudengistaatust tõestada.

Homme on pühapäev, mis on siin selline päev, kus enamik kohti on kinni. Jälle üks asi, millega harjuda, on see, et Eestis on poed lahti iga jumala päev kella kümneni õhtul vähemalt, ning mingid organisatoorsed kohad on avatud klassikaliselt üheksast viieni enamasti. Siin on vaja igasuguseid kellaaegu jälgida tunduvalt rohkem.

Esmaspäeval on vaja paar asjaajamist korda ajada ning algab keelekursus. Keskkoolis kunagi õppisin küll kaks aastat saksa keelt, kuid ilma praktikata oli see paraku üsna kasutu. Nüüdseks on mingi imelik blokk peal, isegi kui oskaks mingeid basic asju öelda. Aga sellest on nüüd vaja lahti saada, sest ilma saksa keeleta siin hakkama ei saa, see on kindel. Õpingud on mul küll ingliskeelsed, kuid kasvõi poes või mingites ametiasutustes midagi teha ilma saksa keeleta on keeruline. Ja pealegi oleks päris narr lugu veeta siin pool aastat ning mitte keelt õppida eksju. Mu sõbranna laenas mulle sõnakaarte ja töövihikuid, millega ta ise ka õppis. Ja motivatsioon on hea. Tahan juba rääkida saksa keeles ilma selle kohmetu kök-mök reaktsioonita, kui keegi minuga midagi saksa keeles räägib ning tahaks juba aru saada asjadest.

Kuu aega tegelengi nüüd keelekursuse, sisseelamise ja mõne TLÜ asjaga ka distantsilt. Semester algab siin alles oktoobris. Hetkel on selline tunne, nagu niisama chilliks siin. Veidike vaja end torkida, et õppimise lainele taas saada. Üks TLÜ kursus vajab tähelepanu ning keelekursus samuti, seega laisaks minna õnneks pole väga võimalust.

Järgmine kord teen postituse ka oma ühikatoast, praegu alles koristamine ja sättimine pooleli.

Niisiis, auf Wiedersehen, head sõbrad! Muljetan varsti jälle.

L.